Tekst: Maarja Kruusmets
Foto: erakogu
Septembrikuu tõi traditsiooniliselt kaasa uue kooliaasta alguse nii õpilastele kui ka õpetajatele. Rõõmuga võime tõdeda, et ka sel õppeaastal on meie väikeses koolis olemas kõik vajalikud õpetajad selleks, et õppetöö saaks efektiivselt toimida. Statistika näitab, et koolidesse tööle asunud õpetajatest lahkub esimese nelja aasta jooksul viiskümmend protsenti. Siinkohal aga erineb meie kool statistikast – meie kooli õpetajad tulevad ja jäävad, sest see on koht, kus õpetajal on hea töötada ja õpilastel mõnus õppida. Samuti on meie kooli õpetajate keskmine vanus tunduvalt madalam Eesti keskmisest, kuna meiega on aastate jooksul liitunud mitmeid noori kolleege.
Sel õppeaastal lisandus meie kollektiivi mitu inimest: tehnoloogiaõpetaja Raul Oberschneider, liikumisõpetajad Andres Idla, Christin Taul ja Victoria Ida Vähi, noortejuht Marge Lige, geograafiaõpetaja Robert Reesar, muusikaõpetaja Hando Põldmäe ja matemaatika- ja loodusõpetuse õpetaja Kärt Koolmann. Meie uue eesti keele ja kirjanduse õpetaja Bok Eum Kimiga vestleme täna meie koolist ja õpetamisest.
Tere, Bok! Aitäh, et nõustusid intervjuuga. Ma tahangi alguses uurida, kuidas meie koolist kuulsid, kuidas meie juurde jõudsid.
Olen Kaarli Koolist teadlik olnud juba pikemat aega. Mitmed mu sõbrad on siin töötanud või töötavad praegu ja ma olen sellest koolist kuulnud palju head nii õpilaste kui ka töökeskkonna kohta. Ma teadsin, et see on selline eriline kristlik kool, mis siin Tallinnas tegutseb. Neid on viimasel ajal Tallinnas küll palju, aga jah, kuulsin häid lugusid.
Ma mäletan seda, kui sa kevadel siin tutvumas käisid ning mõnda tundi vaatasid. Mis on meie kooli juures sellist, mis sind ära võlus, mille pärast sa tahtsid siia tulla?
Kui ma siia alguses tulin, siis üritasin tulla ilma suuremate ootusteta, lihtsalt olla avatud ja näha, mis siin toimub. Eelkõige olin ma võlutud sellest keskkonnast. Ma sain vaadata kuuenda klassi tundi. Ja võrreldes minu varasema töökeskkonnaga, nägin ma, et erinevus oli väga suur. Ma kuidagi tundsin ja nägin, et õpilased olid motiveeritud õppima, nad olid turvalises keskkonnas, kus nad tahtsid kaasa teha, julgesid kaasa rääkida. Ja nägin ka õpetajate hulgas positiivset suhtumist ja tahet tööd südamega teha. Sain aru, et see ei olnud nende jaoks lihtsalt pelgalt kohustus. Jah, ma tundsin, et siin on väga palju toetavat õhkkonda, vähem sellist negatiivsust ja tagarääkimist, mida ma mujal olin kogenud. Samuti nägin, et õpilaste omavahelised suhted olid head.
Sa rääkisid rohkem sisekliimast, aga ka füüsiline keskkond on meil ilmselt päris palju teistsugune kui mõnes suures koolis.
Jah, ühest küljest on siin veidi kitsam ja vähem liikumisruumi, aga teisest küljest annab kooli väiksus ka sellise pere- ja kogukonnatunde. Kuigi ma ei osalenud siis veel ühelgi kooliüritusel, jäi mulle siiski mulje, et kõik teavad, mida nad teevad, ja ajavad ühte asja.
Sa mainisid, et meie kool on kristlik kool. Kui palju meie kooli väärtuskeskkond sinu valikus rolli mängis?
No ütleme nii, et see tegelikult oli üks peamisi põhjuseid, miks ma siia tulin. Kuna see läheb kokku minu isikliku maailmavaatega, tundsin ma, et tahaksin seda ka rohkem klassiruumi sisse tuua. Kuna siin tuuakse ka väärtuskasvatust õppetöösse sisse, sobis see mulle hästi.
Sa rääkisid natukene kevadistest muljetest. Nüüd oled sa juba poolteist nädalat jõudnud tööd teha. Kuidas praegu see tunne on, need esmamuljed või siis selline päris õpetaja elu meie koolis?
No eks mingid asjad ikkagi vajavad harjumist. See töökeskkond, kust ma tulin, oli võib-olla natuke teistsugune, nii need tundide pikkused kui ka juba erinevates klassiruumides liikumine. Õpetajana tunnen ennast siin väga toetatuna. Samuti on siin olemas kooli kokkulepped, et õpetaja jaoks tööd lihtsamaks teha, näiteks nutiseadmete teema. Tavakoolis on raske sellist kokkulepet teha, et paneme telefonid päevaks kõrvale, kuid siin on erinevate asjaosalistega see kokkulepe tehtud ja see lihtsustab tööd palju. Nii jääb rohkem jõudu tegeleda õpetamise ja õppetööga, kuna distsipliiniküsimusi on vähem. Saame päriselt keskenduda õppimisele ja sisule.
Milline õpetaja sina oled? Mis on sinule sinu töö juures klassis tähtis, millele rohkem tähelepanu pöörad?
Ma olen õpetajana pigem ennast mõtestanud kui abistajana. Ma ei taha olla justkui selline teadmiste valaja või keegi, kes seisab õpilasest kõrgemal või on temast tähtsam. Pigem ikka see, kes teda õppimisteekonnal abistab, et nad ise jõuaksid teadmisteni. Mina siis olen see, kes vahepeal aitab võib-olla sõnastada, teeb korrektuure ja annab tagasisidet ning aitab ree peale tagasi, kui on mingeid raskusi. Seetõttu ma ei püüa ka õpilastele alati valmis vastuseid anda, sest on põnev näha neid avastamas asju, mida nad varem ei teadnud, ja kogemas õppimisel avastamisrõõmu.
Ma pean oluliseks ka seda, et õppimisel oleksid vead lubatud, et ei oleks kogu aeg sellist õhkkonda, et kui õpilane teeb mingi vea või tulemus ei ole selline, nagu ta loodab, et siis see ongi lõplik hinnang tema teadmistele. Ma olen tahtnud, et vigadest tekiks hoopis diskussioonihetk, kus õpilane saab vaadata tagasi ja mõelda, mida ta saaks sellest veast õppida või kuidas edasi minna.
Ma loodan, et sellised vigadest tulenevad õppimiskohad aitavad neil edaspidi paremini mõtestada oma valikuid. Ma ise olen ka niimoodi kõige efektiivsemalt õppinud.
Ma tean, et praeguses haridussüsteemis me päriselt hinnetest mööda vaadata ei saa ning hinded lõppkokkuvõttes ikkagi näitavad, kas õpilane on saavutanud vajalikud teadmised, aga ma tõesti tahaksin, et õpilased ei väärtustaks nii palju neid numbreid või tähti, vaid pigem protsessi, mõtestaksid ja teaksid, miks nad õpivad. Minu kui õpetaja jaoks on see omamoodi väljakutse seda “miksi” sõnastada, eriti mõne teema puhul. Aga kui ma ise olen teadlik, miks me midagi teeme, ja edastan seda ka õpilastele, siis on neilgi rohkem motivatsiooni õppida.
Igal juhul meil on väga hea meel, et sa oled meiega. Palju edu sulle selleks õppeaastaks ja mõnusat sisseelamist!