Reedel, 19. veebruaril algas gümnaasiumi seiklus Tallinna Lennujaamast, kust astusime lennuki pardale, et saabuda Münchenisse. Vahepeatus kestis kolm tundi ning õhtuks jõudsime juba Lyoni linna Prantsusmaal. Reisimisest väsinuna jaguneti kaheks, kes ei jõudnud päevavalgust ära oodata ja uudistas ümberkaudset juba pimedas ning kes väsinuna hotellituppa uut hommikut ootama jäid. Esimene päev Prantsusmaal möödus Lyoni linna avastades. Meelis korraldas ringkäigu olulisematesse katedraalidesse ning amfiteatrisse Théâtre Gallo Romain de Lyon-Fourvière, kus vahepeatusena jalga puhkasime. Olulisemad vaatamisväärsused nähtud, leidis igaüks oma tee. Juhuslikult leiti avatud botaanikaaed koos loomaaiaga, mille külastus oli prii. Mõni seikles peatänavatel ja astus sisse erinevatesse butiikidesse, mõni uudistas muuseume või nautis kevadist ilma ja ilusat arhitektuuri. Õhtul kogunesid soovijad ühiseks õhtusöögiks ning leidsime kümnepealise seltskonnaga esmapilgul pizzeria, kuid lähemal vaatlusel koha, mis pakkus meile hoopis pinsasid, mida nii mõnigi meist esimest korda proovisid.
Teine päev Lyonis jäi lühikeseks, kuna peale lõunasööki istusime juba bussi, et seada suund umbes tunniajalisele sõidule Taizé külla. Saabusime jaheda kevadilma saatel mägikülla, kus vabatahtlikud meid sõbralikult vastu võtsid. Jagunesime tubadesse, mille tingimused olid paljudelegi üllatavad. Askeetlik olukord kutsus esile erinevaid emotsioone, mis juba järgmiseks õhtuks lahtusid.
Teine päev algas palvusega ning seejärel nägime vaatamisväärsust omaette – laagri hommikusööki, milleks oli kaks saiaviilu koos šokolaadipulkadega, mille kõrvale sai rüübata kakaod või teed. Juba kõige alguses leidis igaüks endale grupi vanuselise jaotuse kohaselt, kellega kuni laagri lõpuni koos käidi. Koos oma väikegrupiga arutati kuuldud Piibliloo ning eluliste küsimuste üle kui ka tehti korra päevas tööd. Tööd jaotati üsna juhuslikult ning nendeks olid näiteks tee jagamine pealelõunasel ajal, kiriku korda seadmine peale õhtust teenistust, köögi korrastamine või nõudepesu peale õhtusööki, ülepäeviti tualettide ja pesemisruumide koristamine või kohvikus müügitöö tegemine. Algul vastumeelt olevad tööd said kiiresti omaks ning rajasid hea pinnase, kus teistest rahvusest noortega head vestlused ja tõelised sõprused tekkisid. Taizés oli sel hetkel kõige rohkem prantslasi, sakslasi ning eestlasi, nädala lõpus lisandus käputäis hispaanlasi ning itaallasi.
Õhtud veetsime üheskoos Oyakis, mis on kohalik vaba aja veetmise ala ning kus meeleolukalt õhtud öösse saadetakse. Juba varsti pani meie grupp pead kokku ja koostas albumi eesti muusikast ning tuletas meelde liigutused ühiste tantsude õpetamiseks, et uutele sõpradele meie kultuuri tutvustada. Õhtutel saime Oyakis enda varasalve nii mõnegi uue mängu juurde. Nädala lõpuks tuli eestlastel ette valmistada Eestit tutvustav töötuba, mis aastavahetusel toimuva Taizé Eesti kogunemiseks inimesi meile külla kutsuks. Rääkisime meie kultuurist ja tavadest, võrdlesime enda väiksust Prantsusmaaga, õpetasime eestikeelseid sõnu ning proovisime koos laulda ja tantsida.
Üks olulisemaid elemente Taizé kogemusest on palvused, mis toimuvad kolm korda päevas. Palvustele kutsusid suured kellad, mis juba 15 minutit enne palvuse algust lööma hakkasid. Palvustel laulsime koos laule, pidasime vaikuseminuteid ning kuulasime Jumala Sõna. Oleme tänulikud, et saime grupina erilise kohtlemise osaliseks, kus vend Luc tutvustas meile keraamika töökoda, milles valmivad imeilusad Taizé nõud. Samuti sai nädala jooksul iga eestlane osa vendade lõunasöögist, mis on väga erandlik võimalus ning üldine külalislahkus õpetas ja kosutas raskematel hetkedel meid kõiki.
Pühapäeval kui oli aeg tagasi Lyoni sõita, et hotellis esmaspäeva varahommikust lendu oodata, jätsime hüvasti paljude uute sõprade ja tuttavatega. Lahkumine oli emotsionaalne, ka vihmane ilm ei soosinud rõõmsaid emotsioone. Hüvasti tuli jätta nii laagripaigaga, külalislahkete vendadega, uute sõpradega ja harjumuseks saanud päevaplaaniga. Väärt kogemus Taizés kinkis enamikele meist uued sõbrad erinevatest Euroopa riikidest ja unustamatud mälestused kogu eluks.
Tekst: Marge Lige